23. oktoobril 2000. aastal võeti Euroopa Parlamendis vastu Vee raamdirektiiv. Euroopa Liidu Veepoliitika raamdirektiivi eesmärk on kehtestada ühtsed põhimõtted siseveekogude, siirdevee, rannikuvee ning põhjavee majandamiseks, et kaitsta ja parandada vee ökosüsteemide seisundit ning vältida selle edasist halvenemist, edendada säästvat veekasutamist, kaitsta veekeskkonda heidete, emissioonide ja muude kahjude ning ohtlike ainete eest.

Lõpptulemusena soovitakse saavutada piisaval hulgal hea kvaliteediga pinna- ja põhjavee olemasolu säästvaks ning tasakaalustatud vee kasutamiseks. Raamdirektiivi ellurakendamine keskendub ühtse tegevusprogrammi koostamisele, mida nimetatakse veemajanduskavaks.

Eesti hakkas Veepoliitika raamdirektiivi rakendama kohe pärast selle vastuvõtmist Euroopa Parlamendis. Sellega seoses kooskõlastati Veepoliitika raamdirektiiv ja Veeseadus, millest lähtutakse Eesti vee kasutamise ja kaitse korraldamisel, samuti määratleti Eesti territoorium kolme vesikonnana – Ida-Eesti, Lääne-Eesti ja Koiva vesikonnana ning jaotati kaheksaks alamvesikonnaks – Harju, Läänesaarte, Matsalu,
Pandvere, Peipsi, Pärnu, Viru ja Võrtsjärve.

Eesti vesikondade veemajanduskavad peavad olema valmis hiljemalt  aastaks 2009 ja sellega määratakse kindlaks Eesti Vabariigi veemajanduse lõplikud arengusuunad, oluliste eesmärkide saavutamise tähtajad, vajaliku rahasumma ja finantseerimisallikad.